Aiad ja pargid kui osa loodusest

Ühest loetud artiklist jäi meelde, et arhitektid võiks esteetika rõhutamise asemel osutada rohkem tähelepanu eetikale. Ehk ainult eetika rõhutamine ei olegi kõige õigem tegevus.

Kes meist oleks paarkümmend aastat tagasi aias kirju- või punaselehiseid taimi imetledes osanud tähelepanu osutada õitemeres toimetavatele mesilastele või sügiseses aias päevakübarate ümber tiirlevatele liblikatele. Inimeste esteetiline maitse erinevates valdkondades on ajaga alati pigem nö. kaasas käinud. Mõned maitsed on saanud alguse praktilistest igapäeva vajadustest, nagu aianduse puhul ise söögi kasvatamine või on aiad kujunenud staatuse sümboliteks. Neid osasid leiab ka tänapäeva aiakultuurist, kuid jume on uuenenud ja täiustunud "nägu".   

Muutused meie ümber on olnud mingil määral loodust unustavad ja hülgavad. Mitmekülgse looduse vähenemine on juba muutmas meie esteetilise roheluse pilti, mida oleme hakanud rohkem tajuma ja hindama ning tundma ennast rohkem selle osana kui kõrvaltvaatajana. Selle tõttu ei saagi me olla ainult eetilised, vaid oleme muutnud eetikaga, millel on muutunud esteetika. Igapäevaelu kiiretes askeldustes ja loodusele vähe mõelda jõudes on paljudele ehk jäänud märkamata, et meid ümbritsev väliskeskkond on tänu tehnika arengule viimase paarikümne aastaga surutud rohkem raamidesse. Oleme efektiivsemalt ressursse tarbivate tehis- ja linnakeskkonna liikmetena, ressursi ja maakasutuse maksimeerimise tagaajamisel jätnud tagaplaanile looduskeskkonna, mille arvelt enda tehiskeskkondi loome. Olen juba looduskeskkonna blogis vihjanud, et loodust tarbivate inimkeskkondade ja kasu teenimise viiside funktsioon on tänapäeval muutunud, kuid ega põllu- metsa- või muu ärimees märka oma tegevuse tuhinas sellistele asjadele mõelda. Looduskeskkonnaga kaasnevaid äri- või elukeskkonna mudeleid ei peaks toimetama eraldiseisvalt keskkonna peale mõtlemata, need asjad võiks rohkem ühte jalga käia erinevate eriala spetsialistidega, kes hindavad, et looduskeskkonda kasutades annaksime sellesse ka vajalikul määral tagasi. Spetsialistide kaasamine ei vähenda kindlasti loodusressursse tarbivate ettevõtjate teadlikkust ja vastutust.

Kui varasemate aegade põllukultuuride kasvatus võimaldas loodusel ja inimtegevusel koos eksisteerida siis eriti uuemad põllumajanduse suunad seda ei võimalda. Ega üksluised metsaväljad suurt toiduressurssi ja pesavarju pakkuvadki ole. Asula- ja linnamaastikes oleme looduse elaval osal lasknud tekkida rohkem juhuslikult kui teadlikult kujundades. Põllumaades on hetke kasvatustehnoloogiate juures raskem midagi järsult muuta, kuid inimasulaid saab kaasata põllu- ja äärealade liikidest mesilaste ja liblikate ja teiste kasulike putukate elutegevuse soodustamiseks. Pargid ja haljasalad on mujal maailmas juba hakanud kujutama lisaks erinevatele sotsiaalsetele tegevustele rohevõrgustiku laadseid ökoloogilisi keskkondi, mis on muudetud elupaiku rikastavateks tugialadeks ja koridorideks, et soodustada liikide liikumist ja levimist. 

Pilt: mansfield-consult.objective.co.uk; rohevõrgustik  

Tugialade või koridoridena looduse kujutamine tundub ressursse hoidva ja taasloova lahendusena üks päästerõngastest. Ideaalis võiks olla rohkem erinevate funktsioonidega alade, nagu põllu- tööstus- ja linnamaade osaline või täielik sulandumine looduskeskkonnaga, kuid hetke teaduse arengute juures tekivad konfliktid inimtegevusega ja selle tõttu ongi tugialad iseseisvatena ja mõõdukate puhvritega tundunud kõige mõistlikum väljapääs looduskeskkonna säilitamiseks.

Pilt: kidskunst.info Eramukrunt rohekoridori osana väikeste isendite liikumiseks.

Varasematest aegadest kujunenud põhiliselt puudest- põõsastest ja murualadest koosnevad inimasulate rohealad soosivad keskkonda, mis tagab küll puhtama õhu, jaheduse palavatel suvepäevadel või tuuleiilide ja saasteainete vähenemise, kuid  ökoloogilist mitmekülgsust toetavad funktsioonid on jäetud arvestamata. Asula kui ökoloogiline tervik vajab ühtset muutmist ja kaudselt on rohealadega vaja siduda ka elurajoonid, et moodustuks tervik ja suured alad toetatavatele liikidele. 

Pilt: content.yardmap.org Elamukruntide vaheline ala on ühendatud liikide levimist soodustavaks koridoriks

Liblikate liigirikkuse soodustamiseks võiks potentsiaalne elupaik olla võimalikult mosaiikne. Täiskasvanud isendite ehk valmikute toiudmenüü sisaldab nektarit erinevatelt õitelt ja nad ei ole nii valivad, kuid röövikud vajavad kindlamat toidupoolist, nagu päeva- paabusilm ja koerliblikas kõrvenõgest, pääsusaba sarikõielisi. 

Rohttaimede alad võiksid liblikate jaoks olla erinevate kõrgustega (alla 5 cm alad, kohati taimestamata mullapinnaga; 6- 12 cm kõrgused alad ja üle 12 cm kõrgused alad) ja võimalikult liigirikkad. Alade erinevaid kõrgusi saab hoida niitmissageduste muutmise abil. Võimaluse korral võiks mõned alad niita alles järgmisel aastal, et luua paremaid võimalusi erinevate arengujärkude talvitumiseks. Koguriga niidukiga oleks hea koheselt taimede pealsed eemaldada, kuid paljud isendid ei pruugi jõuda põgeneda(arvestada tuleb ka niitmissuunaga, et mitte putukaid lõksu ajada ja madalamalt kui 10 cm oleks hea mitte niita). Lattniiduk oleks parem variant niitmiseks, kuid sellisel juhul peaks taimede jäägid eraldi hiljem koristama. Looduse aitamine ei olegi nii lihtne, see nõuab pidevaid kompromisse. 

Ääreala põõsaste riba, mis soodustab isendite talvitumist võiks sisaldada samuti erinevaid liike ja hooldades kasutada vastavalt liigile 5- 20 aasta järgset lõiketsüklit. Põõsaid lõigata, nõnda nagu niitu st. korraga kõiki põõsaid maha ei võta. Lõikuse jaoks jällegi head aega ei ole, sest talvel võib ka keegi okstel talvituda ja selle jaoks rotatsioon. 

Pilt: Game& Wildlife Conservation Trust. Avamaa ja ääreala liikide jaoks ei ole üleminekuala suurus nii oluline kui metsa liikidele, nii, et ärge ära ehmatage. Peamine on soe ja päikeseline koht.

Avamaa ja äärealade liikide soodustamiseks võiks äärealad olla pigem sopilised, metsaliikide soodustamiseks tuleb tegutseda vastupidi. 

Pilt: Landscape ecology. Metsa sopilisus ja liikide liikumine.

Metsaalad võiks samuti sisaldada erinevas vanuses puuliike ja puudealad võiks vahelduda päikeseliste lagendike ja sihtidega

Klassikalised asula rohealad toetavad oma ülesehitusega pigem generalistidest putukaid, linde ja loomi, kes kohanevad hästi ka neile ebasoodsates tingimustes. Sheffieldis läbi viidud uuringu põhjal väheneb liblikate ja lindude osakaal sillutatud alade suurenedes ja taimeliikide mitmekülgsuse vähenedes, mis on otseselt seotud toidu- ja varjupaigaga.

Asulad ja pargid rohevõrgustikena tähendaks uutmoodi ökoloogiat ja esteetilist naudingut ka inimestele, kus neid koduuksest väljudes tervitaks vahelduvad maastikud, mille mänguväljakud ja puhkealad sulanduvad lilleniitudega, kus saab jälgida liblikate lendu või mesilasi nektari korjel. 

Pilt: kalkbreite.net

Niitude vahelisel jalgrajal liikudes tervitaks meid märkamatult tuulekohinas sahisev metsaviir ja valguse ning varjumängudes linnulaulust säutsuv metsatukk või vaikne ojavulin, milles võib unistada ja unustada argitoimetused. 

Ökoloogilised taimealad ei pea olema alati niidulaadsed, võib kasutada nii esteetilist ökoloogiat kui ka looduslähedast ökoloogiat. Esteetiline ökoloogia on inimese poolt kujundatud ja istutatud loodust imiteerivad taimede grupid. Looduslähedane ökoloogia imiteerib taimede rindelisust, mis loob võimalikult sarnase keskkonna seal viibivatele elusolenditele. Ühe uuringu põhjal on aasalaadses taimestuses võrreldes tagasilõikamata püsililledega rohkem talvituvaid putukaid. Putukate rohkus oleneb palju valgustingimustest, mis tagab neile sooja pesitsemiskoha. Kõrged konkurenttaimedest püsikud soodustavad pigem varjuaia elusolendeid.

Selline uus esteetika ja eetika tähendab praktilise poole pealt erineva tasemega loodust loovaid ja säästvaid ressursside kasutamisi. Loovate ressurssidena saab rajada erineva hoolduse intensiivsusega keskkondade vahel. Säästvate ressurssidena saab hooldusvõtteid teha aegadel, mis soosvivad erinevate liikide rohkust ja ellujäämist. 

Pilt: biorisk.pensoft.net. Lilleaasa niitmise näide demonstreerib murala niitmissageduse vähendamist, mille tõttu suureneb õistaimede hulk juba olemasoleval rohualal. See on veidi üldistav näide, sest vastavalt kasvutingimustele võib niitmiskordade arv olla väiksem või suurem. 

Palju on tehtud erinevaid uuringud, mis võimaldavad maastike kujundajatel, rajajatel ja hooldajatel näha ja teha keskkondi läbi uue pilgu. Me ei peaks spartalikult mõtlema, et unustame esteetika ja valime eetika, vaid kasutama võimalusi, mida uued loodussõbralikumad lahendused võimaldavad ja muutma need piltideks ja kohtadeks, milles leiame tuttavad tunded, kuid uued „näod”.


Eelmine
Ökoloogilisest lähenemisest haljastuses